Valged sallid ja värvilised kindad

Seekordsed pildid on tehtud Mukre rabas, sest nii mulle, kui ka Marile viskas Kurgja "kopa ette". Seekord oli meil terve auto "matse" täis, sest sünnipäevalapse Miina pidu tahtis samuti pidamist. Miinat ennast küll piltide peal seekord ei ole, kuid kaadri taga hoiab ta hoolikalt kotte ning muid kodinaid, et need oma otsa laukas ei leiaks. Ka Kadit, kes meiega veel kaasas oli, ei leia piltidelt, sest tema pidi konnade eest ära põgenema ja kaamerasilm teda sellepärast püüda ei jõudnudki. See-eest on modellideks Mari ja Triin, sest ka neile olen jõudnud sallid vahepeal valmis teha. Ema ja mamma kindad pidin siiski ise kätte tõmbama, sest nemad enam auto peale kahjuks ei mahtunud. Nii et ärge pange pahaks, et mõlemate kindad mul nagu pajalapid käes on.

Muhu lindudega sõrmikud vanaemale

Kuna vanaema juured ulatuvad Muhu saarele, siis teadsin kohe, et sealt kandist ma pean mustri võtma. Ette jäid need linnud. Vanaema kartus lindude vastu mind ei takistanud, sest need tiivulised nägid väga sõbralikud välja. Sõrmed tulid välja nii, kuidas tulid, aga selle kohta öeldakse, et harjutamine teeb meistriks.  Eks ma siis harjutan edasi

Villane sall Triinile

See on järg sallile, millest rääkisin oma esimeses postituses. Kuna ma oma salliga käisin ka koolis, siis jäi see Triinile silma. Ühel päeval tuligi juttu, et ta sooviks ka endale sellist salli talveks. Mis muud, kui hakkasin siis kuduma. Seekord pääsesin vaevast, sest Triin valis ise mustri välja. Ka nööbid õmblesin otstesse, nagu enda sallile olin teinud. Tundus, et Triin jäi rahule, sest talve jooksul märkasin tema kaela ümber seda mitu korda.

Meremäe labakud emale

Kuna minu ema käib talvel õues ilma mütsi, salli ja kinnasteta, siis otsustasin, et aitab naljast, ma pean midagi selles suhtes ette võtma. Salli ja mütsi kudus ta ise valmis, aga kinnasteni ta ei jõudnudki, nii et sünnipäevaks kinkisin ma talle labakud. Kahjuks oli tal sünnipäev alles aprilli alguses, niisiis külmetas ta sellel talvel ikka edasi, aga ega uus tali tulemata jää. Muster jäi teiste seast silma oma värvikirevusega ning kuna ma pole kunagi pidanud kolme värviga korraga kuduma, siis otsustasingi selle ära proovida. Lõpus ei tahtnud ma neid kindaid enam nähagi, aga punnitasin nad siiski lõpuni kududa.

Viljaringidega rätt Marile

Soetasin endale eelmise aasta lõpuks kolmnurksete Haapsalurättide raamatu ning juba seda ostes teadsin, et koon sealt ühe salli Marile sünnipäevaks. Rätte, mille seast valida, oli palju, kuid lõpuks suutsin siiski ära otsustada, millist ma kuduma hakkan. Kingi kätte saanud, oli Mari väga õnnelik, sest: "See ei ole villane!"

Jätkuvalt suured tänud Miinale ja Marile!