Mehised kampsunid ja kindad

Eile, aasta tagasi, tegin ma siia esimese postituse. Võin vist nüüd enda üle uhke olla, sest ei visanud alustatut nurka, vaid viisin asja, tihti küll hambad ristis, lõpuni. Kuna siia on saanud juba paras ports erinevaid naistele, neidudele, daamidele mõeldud esemeid, siis nüüd on vast õige hetk ka vastassugupoolele mõelda (tegelikult juhtus see sooline ebavõrdusus siiski selletõttu, et minu meessugulastel ja tuttavatel on lihtsalt sügisel sünnipäevad ja ka jõulud on alles aasta lõpus).

Islandi kampsun

Augustis oli mul au käia Norras noorte käsitöölaagris. Kahepäevases õpitoas õpetas meile Islandilt kohale tulnud õpetaja kuduma traditsioonilist Islandi kampsunit. Kuna kahe päeva jooksul endale ei oleks jõudnud kehakatet kududa, siis alustasime väikeselt ning õppeprotsessi käigus valmis üks imepisike kampsik, mis peaks minema kuni kahe aastasele lapsele.

Norrast õnnelikult tagasi jõudnud, ei suutnud ma enam kaua vastu pidada ning juba järgmisel nädalal alustasin suure kampsuni kudumisega. Õnneks oli Islandi õpetaja meile kinkinud enda koostatud  raamatu, kus oli kõik vajalik olemas, et ka iseseisvalt kampsunit ikka kududa oskaks. Vedas ka sellega, et ma ei pidanud islandi keelt ära õppima, vaid raamat oli inglise keeles kirjutatud (Auður Björt Skúladóttir "Create your own Lopapeysa"). Kahjuks ei leidnud ma Eestis kusagilt õiget Islandi Lopi lõnga, selletõttu sai kampsun kootud lõngaga mis meenutas imevähesel määral õiget aga lohutav on see, et õige lõng oleks hirmsal kombel keha sügelema ajanud.

Rõõm oli suur, kui sain kampsuni täiesti iseseisvalt uuesti kootud. Raskusi oli korraks küll kaenlaaukude kokku õmblemisega, aga ka see sai pika pusimise peale korda.

Palmikutega kampsun

Peale Islandi kampsuni kudumist olin nii suures kampsunite kudumise hoos, et kohe järgmisena võtsin ette uue kampsuni kudumise. Mustri leidsin Käsitöö ajakirja 2018 aasta augusti-septembri numbrist.

Kui Islandi kampsuni kudumiseks oli kulunud mul üllatavalt ainult kolm nädalat, siis selle kampsuni kudumine läks visalt, küll tuli üks siis jälle teine asi ette. Hoolimata kõikidest raskustest sain ka sellegi lõpuks valmis. Kui muidu järgisin pidevalt kuulekalt ajakirjas üles märgitud juhiseid, siis õlapealsed õmblesin kokku nii, et polekski nagu aru saada, et seal midagi kokku õmmeldud on. Sellise õmblemise viisi olin õppinud Norras Islandi kampsunit kududes.

Kihnu labakud

Lõpuks peale teise kampsuni kudumist sai mul nendest villand ning tuli jälle käpikute kudumise isu peale. Olen juba ammu tahtnud Kihnu labakuid kududa ning mõtlesin selle nalja lõpuks ära teha. Kindad tulid hiiglama suured ja lõngad läksid vitse kududes õudselt keerdu, aga lõppkokkuvõttes ei olnud midagi hullu. Kindad kinkisin vennale ning enda rahustuseks kinnitan endale iga päev, et temast kasvab suurte kätega mees (ta saab neid juba praegu tegelikult kanda). Keerdus lõngad said ka siiski lahti harutatud ja kudumine jätkus rahulikult.

Kihnu sõrmikud

Need sõrmikud leidsin ma MuISi lehel ringi kolades. Kuna sellel hetkel olid jõulud lähenemas ülehelikiirusel ning Kristole kink veel välja mõtlemata, siis nende kinnaste järgi kudumine tundus kõige parem valik. Mustrit peaaegu polnudki ning see vähene ei vajanud suuremaid oskusi, nii et minule kui algajale pildi järgi mustri maha joonistajale olid need kindad perfektsed. Kudumist alustasin küll raudsete kätega, nii et hirm oli, kas need kindad ka kätte on võimalik saada, aga Kristo need siiski kätte sikutas.