Haapsalu pitsi helgus ja palmikute soojus

Vahel haruharva tuleb mulle vaim peale ning ma ei saa enne rahu, kui ma olen selle "vaimu" ellu viinud. Suurem osa ajast ei suuda ma oma mõtteid reaalseks muuta, kuid tuleb ka ette juhuseid, kui see mul õnnestub.

Üheks selliseks õnnestumiseks sai valge kardigan, mille seljaosa ja käiseotsad soovisin kududa pitsilised. Mõtet edasi arendanud ja raamatuid lehitsenud, jõudsin otsusele, et seljale saab kootud Haapsalu salli raamatust Viislehekiri ja käistele Lepalehekiri.

Kardigani kudusin ma imepeenikesest 30/2 merino lõngast, number 2 varrastega. Tsiteerides ema: "Sellest tuleb ju udu, mitte kardigan!". Nii hull see asi muidugi polnud, sest pitsid kudusin ma küll ühekordse lõngaga, kuid ülejäänu sai kootud topeltlõngaga.
"Udu" kinkisin ma sõbranna Marliinile sünnipäevaks.
Kuna tahtsin, et kardigan talle nagu valatult sobiks, siis oli mul pikka aega suur mure, kuidas Marliini mõõdud teada saada. Suure nuputamise tulemusena leidsin pääsetee ja mõõdud sain nagu niuhti tema käest kätte.
Vajalikud mõõdud käes, ei lõppenud mu peavalu veel siiski. Mul oli ainult kuu aega, et kardigan valmis saada. Mõned unetunnid jäid küll vahele, kuid ma sain kõik ilusasti valmis. Ja seda isegi nädalase ajavaruga!

Kuna Marliin ütles, et ta raamib kingi ära, sest kardab, et muutub enda aruga vist mingisuguseks Lammutaja Ralfi sarnaseks ning lammutab käised ja hõlmad laiali, pidin ma ise jälle modelli mängima, et ikka kardigan pildile jäädvustatud saaks. Hetkel on muidugi kudum raami tagasi asetatud ja Marliin saab rahulikult edasi hingata.

Teadke muidugi ka seda, et ma ei nõustu natukenegi Marliini jutuga ning töötan igapäevaselt selle nimel, et ta kardigani lihtsalt kappi paneks ning loodetavasti vahel ka seda kannaks.

Nüüd rändame ajas tagasi 19. detsembri hommikusse aastal 2017. Ilm on ilus ning oleme just teada saanud, et meil on vaba tund. Istume tüdrukutega ümber laua ning lehitseme koos ajakirja Käsitöö, mille olin leidnud ühest jõulupakist (Aitäh, Kadi!). Ajakirja vahel näeme palju vähem ja rohkem värvilisi sokke ning sukki. Ühel hetkel ütleb Katrina, et ta sooviks endale palmikutega põlvikuid. Muidugi vaatab ta samal ajal just mulle tähendusrikka pilguga otsa. Püüan manada endale ette võimalikult neutraalse pilgu ning vastan, et ehk kunagi võin talle ju ikka sellised kududa...
Tegelikult on mul juba kõik selge ja valmis mõeldud - Katrina saab endale sünnipäevaks põlvikud, maksku, mis maksab.












Põlvikute mustri leidsin ma sellest samast saatuslikust ajakirjast (ajakiri Käsitöö 2017. aasta detsembrinumber). Kuid leitud muster ei olnud üldsegi originaalselt põlvikutele kootud, vaid asus beebiteki klapil. See ei olnud muidugi mingi takistus ning muster sobis täpselt ka Katrina põlvikutele.

Õnneks julges Katrina ikka sukki kanda ka ja oli nõus suurt külma trotsides nendega pildile tulema. Aitäh, et jagasid oma siresääri ka blogile!

Muidugi ei saa ma tänamata jätta oma isiklikku fotograaf Mari ja toimetaja Miinat. Aitäh teile abi eest!