Nii ühte kui ka teist

Siin ma nüüd siis olen. Peale lugematuid endaga võitlusi ning tuttavate julgustusi võtan ma ennast kokku ning toon oma kätetöö suurde, laia ja hirmutavasse internetti. 

Blogi loomise mõte tuli mulle pähe selle tõttu, et suurem osa valminud töödest leidsid omale uued kodud ning mina olin järjest kindlam selles, et ükskord tekib mul kindlasti soov oma kunagi valminuid töid uuesti üle vaadata. Muidugi võiksin ma pildid lihtsalt arvutisse koguda, kuid on suur tõenäosus, et lõpuks on fotod nagu pudru ja kapsad arvutis laiali. Siin on nad aga kõik ilusasti ühes kohas koos. Alustuseks otsustasin lisada mõned oma juba valminud tööd.
Suured tänud Marile ja Miinale! Ilma Mari tehtud fotodeta ja Miina suurepäraste eesti keele grammatika teadmisteta ei oleks ma "avalda" nupule saanud vajutada.

Veidi palmikuid… Eelmiste jõulude aegu tuli ema koju kahe 200-grammise lõngatokiga. Ega muud ei jäänudki üle, kui kududa valmis palmikutega sokid ja käpikud! Praeguseks on oranž komplekt leidnud uue kodu minu hea sõbranna Kadi juures ning teine komplekt ootab sahtlis omale omanikku. Beež lõng hakkas mulle aga nii palju meeldima, et samast lõngast tegin ma ka kampsuni.

Kampsuni kudumise "isu" tuli mulle peale eelmisel sügisel. Isu kasvas ühtäkki aga nii suureks, et muud ei jäänudki üle, kui üks kampsun valmis teha. Seljaosa mustri leidsin ma ajakirja Käsitöö 2016. aasta talvenumbrist. Kogu töö vältel oli mulle suureks toeks, abiks ja motivaatoriks põhikooliaegne käsitööõpetaja. Ilma tema abita ei oleks mul praegu seda ülivägamega sooja ja pehmet kampsunit, mis siiani on kõigilt saanud ainult kiidusõnu. Aitäh sulle, Riina!

Sall sai teoks ainult tänu sellele, et minu lõngasaadetisega juhtus väike eksitus ning ma sain endale natuke liiga palju villast lõnga. Siiski tuli see apsakas minu jaoks väga õigel hetkel, kuna mul oli tekkinud soov kududa endale üks hästi suur sall, mis kaitseks mind talvel koolis valitseva jaheduse eest. Peale lugematuid kordi ema Haapsalu salli raamatu lappamist valisin ma lõpuks välja kõige sobivama kirja, milleks oli Vausabakiri. Kuna sall pidi saama suur ning vägev, jõudsin ma selle kudumise ajal palju mõelda ning viimaseid ridu kududes tuligi mul üks mõte - miks mitte teha sall selline, et ma saaks seda ka rõngassallina kasutada? Nii ma õmblesingi salli ühte otsa viis läbipaistvat nööpi. Nüüd olen ma oma Vausabakirjaga salli juba mitu kuud kandnud ning külma pole ma pidanud kartma.

    

Minu elu esimesed otsast lõpuni ise kootud sõrmikud. Nende valmimise põhjus on lihtne - Mari käpikute lõnga jäi tublisti üle ning minu kohuseks oli ülejääk ära kasutada. Nüüdseks on sõrmikud juba palju näinud, alustades kassi poristest käppadest ning lõpetades siirupiga.

Müts sai teoks Triini "süül", kes soovis endale talveks palmikutega tutimütsi. Kuna ma polnud siis veel mütsi ise kudunud, ei teadnud ma, mida oodata või karta. Suure mõttetöö tulemusena valisime kahe peale sobiva palmikumustri välja ning töö võiski alata. Peale lugematuid  harutamisi ja silmuste uuesti arvutamisi sain ma selle siiski valmis ning lõpptulemus meeldis nii mulle kui ka tutimütsi uuele omanikule Triinile. Aitäh, piltnik Kevin!

Need Ruhnu kindad avastasin Saara Kirjastuse kodulehel ringi kolades. See oli armumine esimesest silmapilgust ning ma teadsin kohe, et pean ka sellised sõrmikud kuduma. Minu õnneks oli kirjastus teinud uue raamatu ilmumise puhul kingituse ning kinnaste mustri joonistanud (täpsemalt oli seda teinud Anu Pink). Niisiis ei jäänud mul muud üle, kui osta endale Saara e-poest lõngad ja vardad ning asuda kuduma. Siiski ei läinud kõik kohe päris plaani järgi, sest vikeldamisest kuulsin ma esimest korda ning ka vitsa tegemine ei tahtnud kohe välja tulla. Kõik probleemid said siiski lahenduse ning nüüd olen ma jälle midagi juurde õppinud ning Mari käed on ka soojas. Lisan ka mustri ja postituse lingid.